Üks võimalus on eelneval õhtul uinuda vastu hommikut ja äratus sättida 10.00ks. Et hommikul kindlasti realiseeruks viiendale korrusele kaks korda tagasi trampimine, kui paradna ees ootav sohver tuletab esmalt meelde, et sai ju pressiteatesse kirjutatud “ilmastikule vastavad riided selga” ja VONK – ehk võta oma nõu kaasa. Hea küll.
Sellega ühel pool, viib tee ebaloomingulisest Tartu magalarajoonist sirgelt üle Aovere risti Peipsi poole. Just seal võõrustas Sibulatee 11. mail kevadisel KALApuhvetite päeval kõiki kalatoitude sõpru. Õnneks on sohvril kaart olulisemate maamärkidega ridikülis, sularaha varuks ka hajameelsemaile ja maitseväljasõit puhveti-rallile võib Varnjast alata.
Mida Sibulateel sularaha eest pakutakse?
Esimese põikena on võimalik 5 € eest Samovarimajas maitsta ehtsat samovariteed piirkonna traditsioonilisel moel – keedusuhkruga. Et toekamat hommikusööki ei seal ega kõrvalasuvas Voronja Galeriis ei pakutud, vedas hommikusöögitühi kõht edasi Kolkja suunas. Galerii 3-eurone maalinäitus oli see-eest muljetavaldav.
Järgmine katsetus kõhtu täita õnnestub seltskonnas kannatlikemail. Sibulapirukas kõlab küll ahvatlevalt, ehk isegi veidi eksootiliselt, et aga leti ääres lookleval järjekorral pole selgepiirilist algust ega lõppu, annavad kärsitud enne tellimist alla. Pole viga, päev alles algab. Küllap jagub Herne talu puhvetile kliente ka pärast meid.
Latika talu puhvetis on õnne rohkem – menüüs paistab tindisupp, mis kaasa pakitud supikaussi jõudes algatab arutelu, kuidas nii väikseid kalu üldse püütakse. Aurava paja kõrval toimetavad supimeistrid, põlised peipsiveerelased Natalja ja Jevgenia, ei ole kadedad jagama, et ikka võrguga. Kõigepealt püütakse, siis soolatakse, siis kuivatatakse ja siis suppi. Võrku õppematerjaliks kahjuks küsida ei taibanud. Küll aga on igal perel tindisupi jaoks oma retsept, mida põlvkonniti pärandatakse ja seesinane supp on Peipsi kaldal juba viiendat põlve. Vimka avaldati meilegi – suitsupekk.
Et kala-pirtsakal seltskonnaliikmel on hommikusöök ikka veel söömata, valitakse järgmine koht menüü järgi, mis lubab lisaks kalale ka muud meelepärast – sealihapasteeti ja värsket leiba. Isegi teed pakutakse, küll mitte samovarist, kuid samuti keedusuhkruga. Uljani talu puhveti õuel saab lisaks ka nostalgilisi kuivatatud õunu või siiri-viiri pannkooke. Ka kalaroad on esinduslikud – kapsarullid kalaga, voblasupp, kalapraad ja -kotletid – pasteet nime vääriline ja leib maitsev. Hommikusöök keres, on aeg kultuuriprogrammiks.
Peipsimaa Pärimuskeskuse hoovil Tädi Šura puhvetis tervitab Katrin Mandeli rahustav hääl, mis mõtiskleb suitsuvineste möödunud aegade üle. Julgust kokku võttes saab Katrinilt pausi ajal teada, et Sibulateega teda miski sügavam ei seo, aga nagu korralikule eestlasele kohane on ta lapsena Peipsi kaldal telkimas käinud, väisanud etendust „Serafima ja Bogdan“ ja eelmisel suvel tsiklitripil siiakanti sattunud. Tõele au andes särasid silmad kõige enam lapsepõlve telgikogemust meenutades. Puhvetist lunastatud koogi sõi Katrin ära, küllap siis maitses ja võib julgelt soovitada järgmiseks aastaks ka teistele külalistele.
Varahommikusematel sööjatel on lõunasöögiaeg käes ajaks, kui Prääniku tarekese puhvetisse jõutakse. Sealt leiame eest rahuloleva külastaja Arthuri, kes Elvast kohale sõitnud: „Kohapelmeenid olid väga head – täpselt õige vahekord täidisel ja tainal, tugev kalamaitse. Kuigi me ei tulnud siia strateegiliselt sööma, armastame nišitoite. Kaasa plaanin osta suitsukala ja latikakonserve.“ Lahkudes tabab kõrv veel rõõmsat hüüatust „Kalapelmentšikud viis euri!“ Jääb üle muheleda, et küllap on peagi üks rahulolev klient Arthurile lisaks.
Kaasa osta saab lisaks kalasaadustele maitseväljasõidule kohaselt muudki meelepärast. Ka sibulaid. Ühest teeperve sätitud müügiletist rändab Tartusse hoopiski loominguline seenemari ehk marineeritud seenehake, määrdeks leivale (soovitatakse kodus lahkelt vürtsitada küüslauguga). Ja klassika – purk marineeritud kurke. Kui värske konserviomanik nüüdseks juba vähem pahurad silmad staariprillide tagant nähtavale kraamib, saab kaupleja-prouaga ka sõbralikumale jutuotsale ja muuhulgas teada, kuidas puhvetitepäeval äri tehakse. Ikka solidaarselt – kui naabrinaine juba värske sibula letti on löönud, siis tuleb üle tee hoidiste kauplemisega leppida.
Viimane põige on Kokorale. Ka hilisematel hommikusööjatel on lõunasöögi aeg käes ja valik langeb taas supi kasuks, sedakorda suitsukalasupi. Kokora perenaiste puhveti daamid on küll kahevahel, kas järgmisel aastal üritusel osaleda – põhitrajektoorilt välja jäädes on päev olnud pigem hõredam. Sortiment on lai, kuid sööjaid vähe. Ent juhul, kui järgmiseks kevadeks tuleb positiivne otsus, soovitame igal juhul alustada oma ringiga just Kokora poolt. Supp mekkis ka kalavaenulikule sööjale imehea ja magustoiduks pakutud sibulajäätis üksi oli juba külastust väärt. VONK-filosoofia vajab veel harjumist – ilmnes, et oma nõudega ilmunud külalisi oli Kokoral päeva peale täpselt üks.
Ilus on Peipsi ääres Sibulateel küll. Isegi sedavõrd, et pahurus on pärastlõunaks lahtunud.
KALApuhvetite päev langes tänavusel jahedavõitu kevadel aega, kus puud alles lehtivad ja sibulaistutushooaeg on haripunktis. Kohalikke ei häirinud sugugi, et võõrad silmapaarid mõneks tunniks kohalikud külad on kaaperdanud. Mõnel peenral oli läinud nädalavahetusel töö juba tehtud, mõnel põllul alles toimetati. Ikka nii, et proua konksuga auk vakku, sibul sisse, muld peale; härra kastekannuga järel. Keegi põristas ka traktoriga, aga niikaugele silm paraku ei seletanud, et lahti raalida, kas kah sibulapõllul. Küllap vist.
Sibulatee KALApuhvetite päev oli osa sündmuste sarjast Tirin, mis kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 Lõuna-Eesti kogukonnaprogrammi. Sarja korraldavad Tartu kultuuripealinn 2024 korraldusmeeskond, LEADER tegevusrühm Tartumaa Arendusselts, piirkonna kohalikud omavalitsused, toiduvaldkonna tootjad-ettevõtjad ja tegusad kogukondade liikmed. Üritusesarja programm on leitav veebist www.tartumaa.ee/tirin, Facebookist ja Instagramist @tartumainetoit.
Armastus käib Tartumaa kaudu!
Keit Lipp
Tartumaa toiduvõrgustik
Tartumaa Arendusselts
